Karl August Hermann 175
Karl August Hermanni tähtpäeva tähistati juubelinädalaga Eestis.
23. septembrist 1. oktoobrini tähistati Eestis juubelinädalaga Karl August Hermanni 175. sünniaastapäeva.
Hermann kuulub nende Eesti ärkamisaja suurkujude hulka, kelle pärandit ei saa mahutada ühe elukutse ega tegevusala raamidesse. Ta oli ühtaegu keeleteadlane ja sõnavara rikastaja, helilooja, koorijuht ja laulupidude korraldaja, muusikateoreetik, ajakirjanik, kirjastaja, kirjanik ja luuletaja, entsüklopedist ja õpetlane. Hermanni laialdase tegevuse eri tahke ühendas eesmärk muuta eesti keel ja eestikeelne kultuur võimeliseks kandma terviklikku ühiskonda, nii haridust, teadust, ajakirjandust, kirjandust, muusikat kui ka
rahvuslikku eneseteadvust.
Hermanni tutvustamisel tänapäeval tuleks käsitleda tema tegevuse erakordset ulatust, asetades ta oma aja võimaluste ja piirangute keskele ning eristades püsiva väärtusega saavutusi. Tutvumine Hermanni pärandiga võimaldab näha, kuidas 19. sajandil ehitati üles eestikeelset ühiskonda. Tolle aja Eesti oludes täitis Hermann rolle, mida tänapäeval sooritaks terve hulk eri spetsialiste. Tema pärandi tähendus peitubki eri valdkondade ühendamises. Hermanni tegevust tuleks käsitleda kompleksselt, võttes samas arvesse aega ja olusid, milles tal tuli luua, tuues vaimuvalgust sinna, kus varem valitses pimedus. Mitmel alal oli ta esimene.
Keeleteadlase ja eesti kirjakeele arendajana oli Hermann kõrgesti koolitatud, kaitstes võrdleva keeleteaduse alast doktoriväitekirja Leipzigi ülikoolis. Olulisemateks suundadeks olid eesti keele grammatika süstemaatiline käsitlemine ja teadusliku oskussõnavara arendamine ning eesti keele õpetamine, olles alates 1889 kakskümmend aastat Tartu ülikooli eesti keele lektor. 1884. aastal avaldas Hermann esimese eestikeelse eesti keele grammatika. Ta mõistis ka, et kultuurkeel vajab omakeelset oskussõnavara. Seetõttu lõi, tuletas ja kohandas ta uusi sõnu, eriti grammatika, muusika ja kirjanduse termineid. Hermann näitas, et eesti keeles saab arutleda ka teaduslikel ja teoreetilistel
teemadel. Tänini on kasutusel 140 Hermanni loodud sõna.
Hermann oli rahvusliku koorikultuuri keskseid kujundajaid ajal, mil koorilaul oli rahvusliku liikumise üks kõige mõjusamaid ühistegevuse vorme. Ta lõi üle kolmesaja muusikateose, enamikus koorilaule. Tema koorilaul oli ühtaegu muusikateos, rahvahariduslik vahend, kogukonna ühendaja ja rahvusliku eneseteadvuse kandja. Hermanni olulisemaid teeneid oli muusikateooria õpetamine ja -terminoloogia arendamine. Ta oli helilooja ning tegutses ka laulusõnade loojana.
Hermann aitas luua Eesti muusikakultuuri mõistevara, õppematerjale, repertuaari, avaldamisvõimalusi ja esinemispraktikat.
Hermann oli laulupidudega seotud mitmes rollis - üldjuhi ja koorijuhina, repertuaari kujundaja ning heliloojana, laulupidude tutvustajana ajakirjanduses ning koorilaulu ja rahvusliku ühistegevuse eestkõnelejana. Üldlaulupeod kujundasid eestlaste avalikku eneseteadvust ning võimaldasid kogeda rahvast suure, ühtse kogukonnana.
Hermanni tegevus kirjamehe ja ajakirjanikuna on märkimisväärne. Ta alustas vastutava toimetajana Jannseni Eesti Postimehes, ostis siis Perno Postimehe ja nimetas selle ümber Postimeheks. Lehe väljaandja ja toimetajana arendas ta selle tänaseni ilmuvaks päevaleheks. Hermanni Postimehel oli suur ühiskondlik mõju ning see kujunes üheks tähtsamaks eestikeelseks institutsiooniks. Ajaleht oli talle nii ühiskondliku arutelu kui ka eestikeelse sõnavara katsetamise koht, kirjanduse ja muusika tutvustaja ning rahvahariduse vahend. Postimehe välja andmist mõjutasid tollased olud, toimus see ju
tsensuuri, venestamise ja rahvusliku liikumise sisemiste vastuolude tingimustes.
Ühiskonnategelasena osales Hermann aktiivselt paljude organisatsioonide ja seltside tegevuses.
Nimetatagu eelkõige Vanemuise seltsi, Õpetatud Eesti Seltsi, Kirjameeste Seltsi, Eesti
Rahvahariduse Seltsi, Eesti Käsitööliste Abiandmise Seltsi ja Eesti Üliõpilaste Seltsi. Samuti võttis ta osa Aleksandrikooli peakomitee ja abikomiteede tegevusest ning tema eestvõttel loodi Aleksandrikool Põltsamaa külje all Kaarlimõisas.
Hermann oli ka Tartu linnavolikogu kahe koosseisu saadik.
Juubelinädala keskmes olid 140 aastat tagasi Hermanni asutatud EÜSi meeskoori plaadi „Vennad, oh astugem nüüd“ esitluskontserdid Põltsamaal, Tartus ja Tallinnas. Lisaks sellele mälestati suurmeest Põltsamaal kõnekoosolekuga, Tartus pärgade panekuga ning Tallinnas Mustpeade Majas seminariga Hermann 175, kus muusikateadlane Anu Kõlar käsitles esimest Eesti ooperit - Hermanni lauleldust „Uku ja Vanemuine“.
Nädal kulmineerus muusikapäeval Hermanni sünnikohas Põltsamaal, kuhu istutati tema auks tamm, kuulati Pille Lille vestlust kirjanik Imbi Pajuga ning vaadati kohalike kollektiivide kontsertetendust.
Fotod: Pille Lill kõnelemas Põltsamaal esiisa ausamba juures, Põltsamaa kollektiivide kontsertetendus "Hermann 175", Hermanni tamme istutamine Põltsamaa parki.
Hermann seisis selle eest, et eestlastel oleks olemas kõik, mida vajab eneseteadlik ja kultuuriliselt tugev rahvas. Seda mõtteviisi kannab edasi ka hiljuti asutatud Karl August Hermanni Keskus, mille eesmärk on uurida, säilitada ja tutvustada nii Hermanni kui ka teiste Eesti kultuuri ja ühiskonna hüvanguks toiminud inimeste tegevust. Keskus soovib kaasa aidata meie kultuuripärandi väärtustamisele ja nähtavale toomisele tänapäeval.
Hermanni 175. sünniaastapäev annab hea võimaluse küsida, kui hästi tunneme täna Karl August Hermanni tegevuse ulatust ja mõju? Kas tema pärand on meie kultuuriloos piisavalt väärtustatud?
Need ei ole pelgalt ajaloolised küsimused, vaid puudutavad ka seda, milliseid inimesi ja tegusid me oma kultuuriloos mäletame, esile tõstame ja järgmistele põlvkondadele edasi anname.
Meie rahvuslik identiteet põhineb jagatud kogemustel - me oleme, mida me mäletame.
Ilona Kolberg ja Pille Lill, Karl August Hermanni Keskuse asutajad ja juhatuse liikmed Fotod: erakogu
